Negative Dialektik
"Negative Dialektik" ("Negatiivne dialektika") on Theodor Adorno filosoofiline teos. See ilmus tervikuna esimest korda 1966. aastal.
Kokkuvõte
[muuda | muuda lähteteksti]Eessõna
[muuda | muuda lähteteksti]Sõnastus "negatiivne dialektika" on traditsioonivastane. Juba Platonil tahab dialektika, et negatiivse kaudu sugeneks positiivne. Hiljem hakati seda nimetama eituse eituseks. See raamat tahab vabastada dialektika jaatavast olemusest, jättes alles kogu selle määratletuse, ja pealkirja lahti seletada.
Selleni, mis valitseva ettekujutuse järgi filosoofiast on alus, jõuab autor alles palju põhjal, mida arvatakse sel alusel põhinevat. Kriitika alla satuvad nii aluse mõiste kui ka sisulise mõtlemise primaat. Sisuline mõtlemine jõuab eneseteadvuseni alles siis, kui see lõpuni jõuab. Ta vajab seda, mis vaimu seniste mängureeglite järgi on sekundaarne.
Ei anta ainult autori materiaalsete tööde metodoloogiat. Negatiivse dialektika järgi ei ole materiaalsete tööde ja negatiivse dialektika vahel pidevust. Küll aga tuleb käsitluse alla nendevaheline katkelisus ning sellest tulenev juhatus mõtlemisele. Meetodit ei põhjendata, vaid õigustatakse. Autor paneb võimeid mööda kaardid lauale, aga see pole veel mäng.
Kui Walter Benjamin luges raamatu "Metakritik der Erkenntnistheorie" viimast peatükki, arvas ta, et selleks et veenvalt jõuda konkreetse filosofeerimiseni, tuleb läbida abstraktsuse jääkõrb. Negatiivne dialektika näitab seda teekonda retrospektiivselt. Konkreetsuseni jõuti kaasaegses filosoofias enamasti ainult pettusega. See suuresti abstraktne tekst aitab selgitada autori konkreetset meetodit ning aitab ka kaasa autentsusele. Esteetikas räägitakse viimasel ajal antidraamast ja antikangelasest, negatiivset dialektikat võiks nimetada antisüsteemiks.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |